Ikka ja alati pean ma vanaema juurest tulles endaga midagi kaasa tooma. Tavaliselt annab ta mulle toitu või taimeteed, aga seekord leidsin kapipõhjast midagi palju vingemat.
Vana hea villane triiburiie oli seal juba aastaid vedelenud ja vaatas nüüd mulle nukralt otsa. Võlutud nagu ma olin, tahtsin kohe sellest ultramini rahvarõivaseeliku teha. Õnneks mul siis ikkagi viitsimist ei olnud ja sattusin enne kangale kääridega lähenemist sirvima eesti rahvarõivaste raamatut ja parasjagu siis tekkiski idee miksida see soe villane triiburiie sellesügisesse mantlisse. Miks ka mitte, mul on ju kõigest tuhat mantlit ja jakki juba. ;)
Üsna tihti juhtub nii, et põnevate tööde õmblemise puhul unustan vahel asju endale selga proovida. Teen ju suurema osa ajast seda mannekeeni seljas ja kuna seegi on S suurus, siis ma isegi ei tulnud selle peale, et see iludus võiks mulle suureks jääda. Kui ma seda lõpuks avastasin, olin juba kõik õmblused ära teppinud ja voodri ka kokku õmmelnud ja ilmselgelt kogu maailma peale nii vihane, et tegin lihtsalt töö lõpuni, endal nutt natuke kurgus. Algul mõtlesin, et saan ju seda vööga kanda (no näiteks kirivööga emme rahvariiete küljest), aga siis oli tulemas KutshiMutshi moeshow ja sinna sobis see ideaalselt.
Detailidest veel nii palju, et triiburiiet oli tõesti vähe- kui õigesti mäletan siis umbes 80 cm ainult(ja siis seeliku laius, et kujuta ette, palju seda on). Seega kombineerimist ja joonte kokku ajamist oli palju ja kohati olengi liiga idealist ega saanud asju tehtud päris täpselt nii, nagu ette kujutasin. Viimase lihvi andsid aga need mustad kinnitused, mis algselt küll pidid punased saama, aga siis nägi jakk välja, nagu mulgi mehe kuub...